Annan siin ülevaate toimunust ja toimuvast. Palun toetajail see veebileht oma arvutis järjehoidjasse lisada: hoian teid kaktusemaja ja -kollektsiooni taastamisega pidevalt kursis. See postitus jääb blogis pikaks ajaks esilehele!

Oluliselt täiendatud 14.02.2017 kl 21:30

Südamlikud tänusõnad

Alustuseks tahan aga teid kõiki, kes te mulle omakasupüüdmatult toeks olete olnud, kogu südamest tänada. Raske on mul olnud viimastel päevadel oma emotsioonidega toime tulla – arusaadav, miks. Ei häbene tunnistada (või, nojah, tegelikult ikka häbenen küll, aga tunnistan siiski), et reedeöisest õnnetusest alates on mul alatasa klimp kurgus ja silmanurgad niisked olnud. Teisipäeval juba tunnen end siiski tasakaalu tagasi saavat. Olen südame põhjani liigutatud inimeste suhtumisest: niisugust abivalmidust ja osavõtlikkust pole ma varem kogenud. Abi ja toetust pakuvad täiesti võõradki, sõpradest-tuttavatest rääkimata.

Sõber Viljar Tallinnast, Maia Sõmerult ja hea naabrinaine Krista on Facebookis käima tõmmanud toetuskampaaniad tules hävinud kasvuhoone taastamiseks – ja see toimib tõesti!

Vennapoeg Taneli pühapäevane kõne: “Harri, saada kähku kasvuhoone mõõdud, me hakkame Sulle kasvuhoone karkassi ehitama!” Koos Hansuga Savernast nad nüüd sellega aktiivselt tegelevad.

Kõne VIP Reisidelt: “Harri, me tahame Sulle tasuta nädalast puhkusereisi pakkuda, Fuenteventurale: Jardin de Cactus aitab Sul kindlasti end koguda.”

Kõne ühelt soliidses eas vanahärralt: ” Harri, mul on üks kaktus ja ma tahan selle Teile kinkida. See on sama vana kui ma ise, 80 aastat.”

Võiksin samamoodi veel kaua jätkata…

Mis siis tegelikult ikkagi juhtus?

Reede õhtul enne magama heitmist panin, nagu selgus, viimast korda puid alla. Öösel ärkasin küll korraks üles, mingi kumeda üksiku mütsatuse peale – aga ei arvanud sest midagi. Pöörasin külge ja magasin edasi. Hommikul umbes üheksa paiku õue astudes kangestusin: kojaukselt juba oli näha, et kasvuhoone eesruumi katuseplekk on maas laiali.

Värisevate põlvedega ligemale astudes avanes pilt, mis mind kauaks kummitama jääb: uhkest liigirikkast kaktusekollektsioonist (ja kõigist muudest taimedest, mis kasvuhoones talvitumas olid) oli ööga saanud suuresti nõgi, tuhk ja tahm, mille keskel turritus kõrbenud kaktusemügarikke ja -sambaid. Masendav… See ebamäärane mütsatus, mis mind äratas, oli siis, nagu nüüd aru saan, eesruumis olnud gaasiballooni plahvatus.

Esimene mõte oli, et hoone süttis korstnast, mis – tõsi! – oli küll enne kütteperioodi algust puhastatud. Puud olid meil tavapärasest niiskemad – ja see oli ka ainuke asi, mis tänavu teismoodi oli kui muidu. Nii võis ju korsten ära pigituda ja lõpuks süttida.

Pühapäeval põlengujälgi lähemalt uurides selgus aga, et tuli oli alguse saanud hoopis kasvuhoone keskosast, mitte põhjapoolsest otsast, kus korsten läbi seina viidud. Seal olid meil viinapuupistoksad juurdumas – altsoojendusega. Betooni valatud küttekaabel üle kuumeneda ja süüdata midagi ei saanud, see on selge. Järelikult pidi rike tekkima kontrolleris. Ronis sinna mingi sitikas vahele ja lühistas juhtmed või oli põhjus milleski muus, jääbki teadmata.

Hävingu ulatus

Puukooli varasemast ajast juba müügivalmis toodang jäi tulekahjust puutumata, ent tänavu edasikasvatamiseks mõeldud noortaimed ja paljundusmaterjal hävisid täielikult. Paraku tähendab see aga ka aiandi planeeritud müügikäibe langust vähemalt veerandi kui mitte lausa kolmandiku võrra…

Kaktusekollektsioon

Hävis praktiliselt täielikult. Ainus, mis alles jäi, on mõned külvikarbid, mille jaanuari lõpul tuppa lampide alla olin toodud – et taimekestele enne kevadet hea kasvuhoog sisse saada ja siis kasvuhoones püsialustele pookida. Mingigi seeme tulevase uue kollektsiooni tarvis!

Kollektsiooni tuumiku moodustasid tuhatkond parimas eas, see on siis 15 aastat ja enam, taime. Vanimad olid üle 80 aasta vanad, kõige kauem, päris algusest peale, minu käes olnud vanaema kingitud kaktus oli sama vana kui ma ise – veidi rohkem kui poole sajandi vanune. Esimesed omal seemnest kasvatatud taimed olid 26-aastased.

Üldse hukkus taimi rohkem kui 10 000 (kui arvesse võtta ka noored seemikud) umbes poolest tuhandest taksonist, sh ka mitmeid kümneid unikaalseid aretisi ja ristandeid, mida alles plaanisin paljundama hakata – ja mis nüüd paraku jäädavalt kadunud on.

Eestis uudsed muguljuurviljad Lõuna-Ameerikast

5 sorti mugul-jänesekapsast (inglise keeles, Oxalis tuberosa), 4 sorti ulluukut (inglise keeles, Ullucus tuberosus) ja 2 sorti söödavat jakoonijuurt (inglise keeles, Smallanthus sonchifolius).

19.02.2017 lisandus: jakoonijuurel oli sügaval turba sees siiski osa kasvupungi säilinud, nii et kõigi eelduste kohaselt õnnestub see liik kevadel uuesti kasvama saad.

Viinapuude pistoksad

Hävis kogu tänavune paljundusmaterjal, nii et sel aastal uusi viinapuid meil müüki ei tule. Pistokstega on küll õnneks nii, et suvel kasvavad uued võrsed ja järgmisel kevadel saame uued juurduma panna. Müügikäibe langus ongi kõige enam sellest mõjutatud.

Noortaimed

Mullu haljaspistikutest paljundatud viinapuud, sirelid ja elulõngad.

Tsitrused ja muud eksoodid

Sidrunipuu ‘Pavlovski’ koos sellele poogitud kahe apelsinisordiga, näsasidrunipuu ‘Budakämmal’, kinkanipuu (viljad nagamid), 5 sorti viigipuid, kiivi ‘Jenny’ ning pontsirus.

Väikeinventar, tehnika jms

Aiatöövahendid (rehad-kõplad-labidad), kolm veepumpa, segumasin, umbrohupõleti, istikukotid ja -potid, istikukastid, pookealuste seemned, puukooli istutusskeemid – ja kindlasti veel nii üht kui teist, mis kohe meeldegi ei tule.

Mis edasi?

Kaktusemaja me taastame, see on selge, ja kollektsiooni selles osas, mis taastada annab, muidugi ka. Asi tegelikult otsustas end ära, ilma et ma ise üldse veel mingit seisukohta võtta üldse jõudnuksin: head sõbrad kutsusid FB-s üles kaktusemaja taastamist toetama ning organiseerisid tõsise toetuskampaania. Pean siinkohal tunnistama, et olin ise oma tööd alahinnanud ega osanud kuidagi arvata, et see kõrvalseisjaile nii korda läheb!

Eelmisel nädalavahetusel (11.-12. veebruaril) polnud ma võimeline üldse midagi tegema, ent järgmisel (18.-19.) teeme koristusega algust. Loodan, et jõuame suurema sodi likvideerida.

Kasvuhoone uus karkass on juba töös, võimalik, et saame umbes kuu aja pärast paigaldama hakata. Edasised ehitustööd sõltuvad eelkõige, õigupoolest peaaegu ainult, annetustest, sest nii ebameeldiv kui seda ka tunnistada ei ole, aiandil endal tänavu ei ole võimalik muuga panustada kui pelgalt tööga…

Kaktusi on mulle head inimesed väga palju pakkunud – aga enne ei ole mul nendega tõesti mitte midagi teha, kui kasvuhoone uuesti püsti on ning elektri- ja küttesüsteemid ka taastatud. Kütmata kasvuhoones taimed ju üle talve ei ela!

Nii või teisiti, loodan, et saame tänavu maja püsti ja kuigipalju taimi ka sisse – ent täit kindlust mul selles paraku ei ole ega saagi olla. Pole võimatu, et alles järgmisel aastal saame sellega ühele poole. Olgu, mis on, aga valmis ta saab – selle optimismi olete teie, kallid toetajad, minusse küll kindlalt süstinud!