Kes ta on?
Ploomivaablaste lendlus algab vahetult enne ploomipuude õitsemise algust ning kestab veel õitseajalgi. Et üks valmik muneb sadakond muna ja iga ebaröövik hävitab 5…6 ploomi, piisab juba mõnest vaablasest, et saagile tõsine põnts panna.
Mida teeb?
Ploomivaablased munevad puhkevate õite tupplehtede vahele ning selleks ajaks, kui õis on viljastunud ja kroonlehed varisenud, on ka vastne munast koorunud ning valmis pahandusteks. Toitub ploomivaablase ebaröövik arenevast ‘kivist’, süües viljahakatise seest tühjaks. Nukkumise eel hävitab vastne viie-kuue ploomihakatise sisu, peale mida nood varisevad. Väliselt on viljahakatisel näha must täpp, tihti koos kummivoolusega, ning viljas sees valkjas ebaröövik. Olles end täis söönud, langetab too end maha, poeb mõne cm sügavusele mulda ning nukkub seal. Valmik koorub järgmisel kevadel, et sugu jätkata.
Millal tõrjuda?
Munevad mõlemat liiki ploomivaablased õie tupplehtede vahele enne õite puhkemist ja see on ka paras aeg pritsimiseks. Pildil kõige vasakpoolsed õiepungad on alles liiga noored ning nende pritsimisest suurt kasu pole; õide puhkenud puud aga mingil juhul enam pritsida ei tohi! Teise pritsimise aeg on vahetult peale kroonlehtede langemist, kui ebaröövikud parasjagu viljahakatistesse sisenemas on. Hiljem on pahalased juba viljadesse peitu pugenud ning kontaktmürgid neile enam ligi ei pääse.
Millega tõrjuda?
Kui ploomipuude võraalune on mustana hoitud, siis aitab ploomivaablast tõrjuda ka mulla sonkimine: nukkuvad kahjurid 5…6 cm sügavusel mullas ning kui võraalust aeg-ajalt selle sügavuseni kobestada, saab hulk nukke hukka: kas kohe kobestamise käigus või siis lindude abil, kes mullapinnale sattunud ebaröövikud või nukud kiiresti ära söövad. Kobestamisest üksi aga siiski ei piisa, vaja on puid ikkagi ka kaks korda pritsida: NeemAzali (3…5 ml/L), Mavriku (1…1,2 ml/L) või Vertimec’iga (1…1,2 ml/L). Esimene on looduslik preparaat ja kasutusel ka mahepõllumajanduses, teised kaks aga keemilised tõrjevahendid.
Kui ploomivaablase tõrjeks midagi ette ei võeta, võib saagist päris ilma jääda. Tihti isegi aru saamata, milles probleem, sest kui puid kohe peale õitsemist hoolega uurima ei hakka, jääb kahjustuspilt täiesti märkamata: enamik viljahakatisi variseb juba väga varakult ning saagiajaks enam ploome suurt ei jäägi, ei kahjustunuid ega kahjustusteta.
Paar päeva pärast selle postituse avaldamist avastasin kollase ploomivaablase ploomi kõrval asuvast kasvuhoonest. Kahjuks ei saanud sel ajal enam puid pritsida ning selleks korraks asi nii ka jäi.
Eile vaatasin ploomipuul olevaid pisikesi ploome üle – päris paljudel olid mustad täpid peal ja röövikud sees. Otsustasin kannatada saanud viljad lihtsalt ära korjata – korjamise käigus selgus, et julgelt üle poole ploomidest olid omale külalise saanud… Selle aasta saak väga uhke ei tule, kuid loodetavasti on järgmisel aastal lihtsalt selle puu alt noid sitikaid vähem tulemas.
Küsiksin ka – kas neid röövikuid võiks proovida ka praegu veel kuidagimoodi tõrjuda? Kas on mingit moodust nende levimisele piir panna, kui nad ühest ploomist teise kolivad?
Ega praegu enam muud head nõu olegi kui kahjustunud vilju järjest ära nokkida ja hävitada. Kontaktmürgid, nii keemilised kui mahepreparaadid, ei toimi puhtalt seetõttu, et kahjurid on viljahakatise sees peidus ega saa mürgiga pihta. Süsteemsed insektitsiidid toimiksid – aga need pole hobiaednikele lubatud. Pealegi – ega ikka väga ei tahakski selliseid koduaias ju kasutada ka.
Möödunud aasta kevadel pritsisin NeemAzal`iga vahetult enne õite puhkemist ja teistkorda peale kroonlehtede langemist. Tulemus oli see, et söödi kõik puhtaks. Kui antud preparaati poest ostsin, siis anti mõista, et see toimi aga võite proovida. Kui küsisin, et mis siis toimib, siis sellepeale küiti kohe kemikaali käitlemise tunnitust ja sinna paika ta siis jäigi. Kas on äkki veel mingeid võimalusi? Äkki see aasta õnnestub saaki rohkem päästa.