Esiotsa mõtlesin alustada seemnete külvist ja siis pikeerimise juurde tulla, ent vaadanud uuesti oma mullusuviseid külvikarpe, muutsin meelt. Loogiline olnuks küll külvipostitus enne teha ja pikeerimisest pärast kirjutada – aga kuna kaktusehakatised vajasid pikeerimist tegelikult juba ammu, siis olgu nii.
Esimeses reas on pikeerimist vajavad seemikud, nende taga pooleliitrised salatikarbid seemikute ootel ning taamal kaktusekasvatajate seas väga popp pookealus noorte seemikute ‘nuumamiseks’ – kida-lehiskaktus Pereskiopsis spathulata.
Kõige vasakpoolsel pildil on ilmakuulus ‘Super-Kabuto’ – pisitähtkaktuse ilmselt kõige popim kultivar. Iga külv on isemoodi huvitav – väga suure varieeruvuse tõttu on alati üllatusi oodata. Keskmisel pildil pole tegelikult mitte puhas liik, vaid piiskopi-tähtkaktuse ja paavsti-tähtkaktuse valitud vormide ristandid. Religioosne perekond, kas pole? Eriti kui arvestada, et neile lähedalt sugulane on veel ka kardinali-tähtkaktus. Nende seemikute seast kasvab kindlasti päris mitu kirjuvarrelist ja erksavärvilist taime. Kõige parempoolne on uimakaktuse vormide segu. Nendegi seas hakkas pikeerimise käigus paar kirjuvarrelist taimehakatist silma.
Nagu külvidekski, tuleb ka pikeerimisel kasutada läbiaurutatud sõmerjat mullasegu: et seal poleks ei seeni ega muid mullaorganisme, kes tillukestele taimedele ohtlikuks saada võiksid. Ja et mullas õhupuudust ei tekiks – kaktuste juured hapnikunälga ei talu.
Mõne seemiku juures on selgelt näha üsna erksat roosat tooni – neist ootan kenade värvidega taimi! Enamiku erksamatest seemikutest olen varem juba ära pookinud (järgnevad pildid).
Siin olen pookealusena kasutanud üht kuukaktuse Selenicereus liiki, kes samuti seemikute kasvu drastiliselt kiirendab.
Lõpuks siis ka vaade vastpikeeritud taimedele:
