Kaktusekasvatajad võib laias laastus kahte lehte lüüa: need, kes vaid puhtaid liike omil juuril kasvatavad (nn ‘puristid’) ja need, kel pole midagi ka pookimise ja ristamise vastu. Enim ristatakse lehtkaktusi (kelle puhtad liigid kollektsioonides pigem haruldased on), jõulu- ja paasakaktusi (jällegi, puhtaid liike kasvatatakse vähe) ja siilikkaktusi. Kõiki neid kaktusi kasvatatakse eelkõige õite pärast ning aretustööga üritatakse saada ikka uhkemaid ja enneolematumaid õisi, õiteta taime välimusele aretajad väga tähelepanu ei pööra.
Siiski ei aretata kaktusi vaid õite pärast, mõnede perekondade juures pööratakse põhitähelepanu justnimelt vartele: et taime oleks efektne kogu aeg, vahet pole, kas õitega või õiteta.

Järgnevas annan väikese ülevaate Selenicereusele ja Pereskiopsisele poogitud ristandseemikutest, kes mul kogemata kombel tulest puutumata jäid ning praegu toas lampide all kasvamas on. Paar haruldasemat liiki säilis õnneks ka.

Pisi-tähtkaktus ‘Super-Kabuto’

Pisi-tähtkaktus üldse ja selle valgekarvaste vartega aretised iseäranis on kaktusekasvatajate suured lemmikud. Mõnel pool, Jaapanis näiteks, on kaktuseklubisid, mis ongi pühendunud vaid sellele liigile. ‘Super-Kabuto’ on ise ka Jaapanist pärit ja alles möödunud sajandi lõpul mujal maailmas levima hakanud. Minugi üks suurimaid lemmikuid oli ja on seesama liik oma mitmete teisenditega.

Pisitähtkaktuse klorofüllita vormid

Pildil olevad aretised on täiesti ilma klorofüllita ning saavad kasvada vaid poogituna alusele, kes neid toidab.  Kirjuvarrelised vormid, kel mingigi osa klorofüllist säilinud, kasvavad ka pookimata, ent aeglasemalt kui nö normaalsed kaktused. Kasv on seda visam, mida vähem taime varres klorofülli on. Pisi-tähtkaktus ise on asteldeta, ent intensiivselt kasvavad poogendid on algul tihti nõrkade asteldega. Ega ma õieti ei teagi, on see nüüd tingitud sellest, et kuskil sugupuus on neil kardinali-tähtkaktuse Astrophytum capricorne geene – või mõjub pookealus nii. Omajuursetel seemikutel ma astlaid märganud pole.

Piiskopi-tähtkaktus ‘Onzuka’

Ka ‘Onzuka’ on Jaapanis aretatud nagu ‘Super-Kabuto’ ning Euroopas umbes samal ajal levima hakanud (möödunud sajandi lõpukümnenditel). See aretis koondab enda alla väga mitmesuguseid vorme, hinnatuimad on silmatorkava mustriga ja ‘karvasemad’. Pildil paremal olev klorofüllita vorm on ilmselt üsna haruldane – tärkas tegelikult mul oma seemnest ning midagi sarnast pole mulle seni veebiavarustes ette jäänudki.

Piiskopi-tähtkaktus ‘Kikko’

Aretisel ‘Kikko’ on ribid näsadeks jagunenud – erinevatel taimedel eri viisi: mõnel taimel on areoolide vahel vaid kerged vaod risti ribiga, teistel lõikuvad need vaod aga väga sügavalt ribisse. Oma tüüpilise kuju ja ‘näsasuse’ omandavad taimed aga siiski enamasti alles õitseikka jõudes ning paljudel hakkavadki ribid alles sel ajal näsadeks jagunema. Võib ka vastupidi juhtuda – et noortel taimedel on küll ribid sügavalt näsalised, ent mida vanemaks taim saab, seda madalamaks näsad jäävad.

Piiskopi-tähtkaktuse ja paavsti-tähtkaktuse ristand ‘Banyaku Fukuryu’

See tähtkaktuste ristand on suhteliselt uus ja nagu kaktusearetiste puhul tüüpiline, on iga tema seemik üsna oma nägu. Kui tahta täpselt samasuguseid taimi, siis tuleb soovitava aretise paljundamiseks kasutada pookimist; kui aga eesmärgiks on miski uus ja huvitav, siis tuleb ristata ja ristandseemneist taimi kasvatada. Viimane on mõistagi huvitavam! Väga harva kasvab seemnest ka midagi täiesti teistmoodi – kammvorm (f. cristata) nagu parempoolsel taimel. Tõsi, enamasti ei osutu need piisavalt stabiilseiks ja ‘kammi’ asemel kujuneb taimel lõpuks mitu ‘pead’. Vahel siiski veab ja tekkinud kammvorm jääbki sellisena püsima.

Agaavkaktused

Agaavkaktused on üks omapärane kaktuste perekond vähese liikide arvuga – vaid kuus.  Päris algajale nad omajuurseina hästi ei sobi, olles üsna kapriissed,  ent poogituna kasvatades saab nendega kergesti hakkama. Omapäraks on, et õitsevad nad sügisel hiljem, tihti veel oktoobriski.

Asteekkaktus Aztekium valdezii

Täiskasvanuna pole ma seda liiki näinud mujal kui pildil – liiga uus asi alles. Poogitud seemikud näevad algul küll väga teistmoodi välja, ent veidi suuremad taimed olid siiski äratuntavalt sellised, nagu peab. Küllap needki taimekesed mul edenedes ilmet võtavad.

See enam-vähem ongi kõik, mis tulest pääses. Tegelikult päris mitu põnevat aretist ning paar haruldast liiki ka. Tulevase kollektsiooni seeme on igaljuhul olemas! 🙂