Olen aednik, ihu ja hingega. Hariduselt küll tegelikult keemiaõpetaja, olles varem piki aastaid koolis täiskoormusega töötanud, siis mõnda aega koolist eemal olnud ning praeguseks juba ammu koolis tagasi. Tõsi, vaid osalise koormusega: keemiat ja füüsikat õpetan põhikoolis septembrist märtsini ning ülejäänud osa aastast pühendan suuresti ainult taimedele. Ning ei kahetse ka ühte minutit sellest ajast!
Aeg-ajalt kirjutan aiandusalaseid artikleid perioodikaväljaannetesse, ilmunud on ka kaks aiaraamatut: ‘KAKTUSED kääbustest hiiglasteni’ kirjastuselt Varrak ning ‘MAALEHE arbuusi- ja meloniraamat’ kirjastuselt Hea Lugu.
Sügavamalt huvitun viinamarjasortidest ja nende kasvatamisest, see on ka Saare-Tõrvaaugu aiandi üks ja viimastel aastatel järjest olulisemaks saanud suund lisaks puukoolile, mis põhisissetuleku annab. Kui sordikollektsioonis oli veel kolm aastat tagasi üle 150 sordi, siis nüüd oleme hakanud sortide arvu tagasi tõmbama, jättes kõrvale sellised, kellest tululootust pole. On üsna kindel, et lähiaastatel praagime kollektsioonist nii üht kui teist veel välja. See muidugi ei tähenda, et uusi lootustandvaid sorte peale ei tuleks!
Kaktused on olnud mu suur kirg rohkem kui poole seni elatud elu jooksul, kaugelt üle kahekümne aasta. Kõige kauem, juba varasest lapsepõlvest saati, minu käes olnud taim on aga sama vana kui ma isegi! Algul tegelesin vaid kollektsioneerimisega, nüüdseks aga ka aretusega. Viimaste aastate külvid ongi põhilises oma ristatud taimede seemnetest. Oma sortide registreerimiseni seni veel jõudnud pole – kuigi ega seda tulevikus välistada kah ei saa.
Aastate jooksul oleme minu ettevõtmisel siin aiandis läbi proovinud sadu arbuusi- ja melonisorte, ent selliseid, keda aiandis ärilises mõttes kasvatada tasuks, ei ole küll leidnud. Hobiaednikele sobivaid sorte on sõelale aga mitmeid jäänud. Viimased kolm-neli aastat on arbuuside-melonite jaoks meil paraku üpris õnnetud trehvanud, nii et enam me selle teemaga kuigi agaralt ei tegele. Oma tarbeks natuke siiski.
Päris tõsine huvi on mul viimasel ajal tekkinud veel püsikute, erit iiriste ja päevaliiliate vastu. Mõlemad püsikud on nii maailmas kui Eestiski hästi populaarsed ning loodan, et aiand nende kasvatamise, paljundamise ja müügiga ükskord tulugi saama hakkab. Praegu oleme küll alles paljunduse algmaterjali kogumise faasis. Tulevik näitab, mis siis sellest asjast saab!
Saare talus 28. jaanuaril 2017