Söödav jakoonijuur

Värskelt üles kaevatud söödav jakoonijuur, sort on ‘New Zealand Red’

Mullu kasvatasin Eestis uudsete köögiviljadena kolme Lõuna-Ameerikast pärit, ent mujal maailmas üsna vähetuntud juurvilja – ulluukut, mugul-jänesekapsast ja söödavat jakoonijuurt. Kõige paremini läks korda viimase kasvatamine ja sellest põnevast juurviljast järgnevalt natuke juttu teengi.

Päris tundmatu see taim Eestis siiski ei ole, näiteks on Krista Kaur Tallinna Botaanikaaiast 2013. aastal temast ‘Maakodus’ kenasti ja põhjalikult kirjutanud (Loe artiklit).

Ülal valgejuureline määramata sort (ilmselt ‘Cajamarca White’), all ‘New Zealand Red’.

Meil kasvas mullu kaks sorti: lillakakooreliste juurikatega  ‘New Zealand Red’ ja valkjakooreliste juurikatega sort, kes ilmselt on ‘Cajamarca White’. Kreeka pähkli suurustest ühe pungaga risoomitükkidest kasvasid sügiseks võimsad pooleteise meetri kõrgused lopsakad taimed. Juurikasaak ulatus üle viie kilo taime kohta, suurim saak oli ligi seitse kilo taimelt.
Kasvatamine pole üldse keeruline, meie kliima sobib talle väga hästi. Taim kardab siiski miinuskraade ja on üsna pika kasvuajaga, seega tuleb istikud ette kasvatada. Meie jakoonijuured kasvasid suve läbi suurtes, paarisajaliitristes kilekottides ja see viis õigustas end kenasti. Algul tundus küll, et kasvuanum on liiga suur, ent tegelikult oli selline suurus lõpuks just paras. Muidugi võinuksid taimed esimesed paar kuud väiksemas anumas olla, sest hoogne kasv algas alles suve teisel poolel. Juurikasaak kujunebki välja hilissuvel ja sügisel. Mida pikem taime kasvuaeg on, seda suurema saagi lõpuks saab.

Tekstuurilt meenutab taime söödav osa, säilitusjuur, natuke nashi-pirne (kaubanduses pigem pirnõuna nime all tuntud): valge, karge ja tõesti väga mahlane. Kuigi juurvili, on ta tarbimisomadustelt sarnane pigem puuviljadega, olles küllaltki magus (eriti veel peale nädalast päikese käes seismist). Mulle omale maitseb ‘Cajamarca White’ pisut rohkem: juur on veidi magusam ja tekstuurilt natuke õrnem. Mitte et ‘New Zealand Red’ nüüd kuigivõrd halvem oleks – ega tegelikult muidu vahest aru ei saagi, kui mõlemat koos ei proovi. Kooritud ja tükeldatud jakoonijuur tumeneb õhu käes aeglaselt, kuid maitset see ei tundu mõjutavat. Tarbitakse jakoonijuurt eelkõige toorena, ent teda võib ka keeta. Veel tehakse juurikatest siirupit ja müügil on ka jakoonijuurepulber.
Hoolimata oma magusast maitsest on jakoonijuur tegelikult väga hea dieettoit: kuna suhkrud esinevad temas inuliini ja fruktooligosahhariididena, mida inimorganism õieti ei omastagi, on jakoonijuure kalorsus väga madal (15…20 kcal/100g) ja glükeemiline indeks nullilähedane. Fruktooligosahhariide ei suuda omastada ka suus olevad kaariesebakterid. Samas mõjuvad FOS-id probiootikumina, mõjutades inimese seedesüsteemi mikrofloorat inimesele soodsas suunas. Lisaks on jakoonijuures veel arvestatavas koguses kaaliumi ning antioksüdante!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga