Mõni sõna moonidest

Suvi on tõesti käes!

Magunate,  rahvakeeli moonide (Papaver) perekond on liigirohke, ent vaid paar neist on ehk pea kõigile tuntud – aastakümneid püsivad idamagunad, need vanade taluaedade kirkaõielised moonid, ja üheaastased unimagunad, kelle valmimata kupardest saadav piimmahl on kuivatatuna tuntud kui oopium.
Unimagunaid me aiandis ei kasvata; küll aga õitseb meil teist aastat väike valik idamaguna sortidest.

Ülemine rida: sordid ‘Allegro’ ja ‘Beauty of Livermere’; alumine rida: ‘Royal Wedding’, ‘Princess Victoria’ ja nö ‘tavaline’ idamagun.

Idamagunad on pikaealised vähenõudlikud ja igati vastupidavad püsikud, kes samal kohal tõesti aastakümneid kasvada võivad. Mullastiku suhtes nad kuigi nõudlikud pole, ent liigniiskust taluvad siiski halvasti – nagu ka paksu talvist lund, eriti kui see sulale maale püsima jääb. Õieilu tegelikult ei kesta kaua ning tavaliselt piirdub juuniga. Võivad õitsemist alustada mais (sõltub aastast ja kasvukohast) ning vahel võtavad kätte ja õitsevad teistki korda, hilissuvel või varasügisel.
Paljundamine on lihtne – seeme idaneb hästi ning seemikud lähevad õitsele teisel kasvuaastal. Mida vanem taim on, seda uhkemat pilti ta pakub. Paljundatakse veel ka juurepistikutest või põõsa jagamisel. Ümber istutamist talub idamagun siiski üsna halvasti, eriti juba vanem taim: juurestik on tal sügav ning saab ümber istutamisega tavaliselt kõvasti kannatada. Samas on maha jäänud juurejupid elujõulised ning kergesti võib juhtuda, et välja kaevatud taim uues kasvukohas ei juurdu, ent taastub maasse jäänud juurtest vanas kasvukohas, kas tahame seda või mitte.

Kena on ka idamaguna lehestik

Idamaguna lehedki on kenad vaadata, lõhistunud ja säravate karvakestega. Lehestik, tõsi, ei tarvitse tervet suve püsidagi: kui õitsemishooajale järgneb põud, läheb taim puhkeolekusse. Sel juhul lehed pruunistuvad ja kuivavad. Õitsemisjärgselt peaks lisaks kuivanud ja inetutele lehtedele eemaldama ka kuprad – kui just seemet kasvatada ei taha. Seemnest kasvatatud taimed ei tarvitse emataime väga täpselt kopeerida, eriti, kui lähestikku kasvab enam kui üks sort. Nii et kui tahta uut taime täpselt samasugust, kui juba olemas on, tuleb uus kasvatada kas juurepistikust või emataim osadeks jagada.

Sort ‘Allegro’ on ülisuure õiega – isegi kuni 20 cm läbimõõdus! – ja madalama kasvuga, mis ühtlasi tähendab ka väga head seisukindliust.
Teine väga suure õie ja madalama kasvuga sort on ‘Beauty of Livermere’. Tema õied on ikka kohe VÄGA punased, pildil ei paistagi värvus nii ergas kui aias.
‘Royal Wedding’ pole nii suure õiega kui eelmised kaks sorti, ent silmale oma kontrastsete värvidega kena vaadata ikka.
‘Princess Victoria’ pastellroosad õied lasevad pilgul puhata, kui silm erksamavärvilistest idamagunatest vaheldust vajab.
‘Coral Reef’ oma efektse lõheroosa õiega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga