Nagu paaril viimasel suvel, on ka tänavu murelipuud saagi raskuse all lookas. Imelikul kombel polegi herilased vilju noolima tulnud – ju siis see möödunud väga heitlik talv neile eriti ei sobinud. Linnunuhtlusest kirsiaias oleme tänavu ka pääsenud – tänu lähikonnas pesitsevale konnakotkale, kes meie viljapuuaia oma jahipiirkonnaks valinud on. Kui elumaja juures kasvavailt puilt saaki õieti ei saa – vaid kirsikivid ripuvad viljavarte otsas – siis jõeäärsest viljapuuaiast, kus meil enamik kirsipuid kasvab, hoiavad kirsimaiad linnud kohe hirmuga eemale. Vähemalt üks julgur siiski oli olnud – nagu aia ääres maas vedelevate sulgede põhjal otsustada võis.
