Luuviljaliste mädanik ehk monilioos kahjustab luuviljalisi nagu nimigi ütleb. Õitsemisaegse nakkuse korral kuivavad puude oksad, kusjuures lehed, õied ja väikesed viljahakatised pruunistuvad ja kuivavad, ent ei varise. Saagi valmimiseelne ja -aegne nakkus põhjustab eelkõige viljade mädanemist ning seene arengule soodsatel aastatel võib saagikadu vägagi suur olla.

Hapukirsid tabanduvad kergesti õitsemise ajal, ent ploomide põhihäda on viljade mädanemine. Maguskirsipuud õnneks sellele tõvele väga vastuvõtlikud ei ole. Ka mõni hapukirsisort on küllaltki vastupidav (‘Turgenevka’ ja ‘Novella’ näiteks), ent populaarset ‘Läti madalat’ räsib monilioos rängalt. Koos kirsipuu lehevarisemistõve nakkusega (kokkomükoos) võib monilioos kirsipuu mõne aastaga isegi ära suretada.
Luuviljaliste mädanikust tabandunud hapukirsipuud kipuvad kiiresti laasuma ja kõrgeks kasvama, sest alumised oksad järjest kuivavad. Nii ongi põõsasja ‘Läti madala’ asemel aias mõne aastaga meil kõrgetüveline puu…
Ega monilioosi vastu kirsipuudele päris head rohtu olegi – peale selle, et valida hea vastupidav sort. Ploomide mädanemisele saab piiri panna, kui makatunud viljad kohe ära korjata (ja hävitada). Sügisel peale lehtede langemist tuleb puud veel kriitilise pilguga üle vaadata ning kui okstele mõni kärssunud ploom veel jäänud oli, siis tuleb needki kokku korjata ja ära hävitada. Mumifitseerunud viljad okstel hakkavad järgmisel aastal muidu massiliselt eoseid levitama.

Kirsipuudel on õitsemise ajal nakatunud oksad praeguseks surnud ja rohelise lehestiku foonil hästi märgatavad. Nüüd ongi paras aeg nad välja lõigata – aga koos 10…20 cm näiliselt terve oksaosaga, sest tegelikult on seen oksas kaugemale liikunud, kui väljast vaadates paistab.